Nii vaikseks kõik on jäänud
su ümber ja su sees,
mis oli, see on läinud,
mis tuleb, alles ees
Päev pole, öö ei ole,
silm nagu seletaks,
et kuskil mäenõlval
sa justkui seisataks
Ja ümber nagu tuuled
su üle juttu a'aks,
ei mõista, siiski kõigest
sa nagu aru saaks
Ei mõista, vaatad üles
ja vaatad tagasi
Ja ohkad endasmisi
ja ohkad jällegi