Nii vaikseks kik on jnud
su mber ja su sees,
mis oli, see on linud,
mis tuleb, alles ees
Pev pole, ei ole,
silm nagu seletaks,
et kuskil menlval
sa justkui seisataks
Ja mber nagu tuuled
su le juttu a'aks,
ei mista, siiski kigest
sa nagu aru saaks
Ei mista, vaatad les
ja vaatad tagasi
Ja ohkad endasmisi
ja ohkad jllegi