Mängib dzäss nukrat põhjamaa tangot
väiksel poodiumil laudade ees
Veidi tuikudes poisi käevangus
minust möödud sa fuajees

Sinu kleidil on väsinud luiged,
oled ise kui väsinud luik
Mitmed pilgud sind saadavad muigel,
pahvak naeru on trompetihuik

Üle õla mulle silma veel teed sa,
ülemeelik sa pole vaid teest –
juues konjakit, õhtu said veeta,
lähed ööd veetma konjaki eest

Su sõbrannasid kadedus vaevab,
sest sul ikka ja alati veab
Neid sa homme taas lohutad naerdes:
eilse kallima nime ei tea!

Kord ma tantsisin sinuga tvisti,
nagu tantsind on paljudki siin
Sinus mõistmatuks jäi mulle miski,
mida sinult ei küsinud siis:

kui sind keegi kord tantsima palub
ja sa tunned, et võpatab hing
nii, et magus ja igatsev valu
päeval-ööl saadab piinavalt sind;

ning see igatsus püsib ja püsib,
sa ei märkagi ühtegi teist, –
mida vastad sa talle, kui küsib:
"Kuidas elanud oled, mu neid?"

Ma ei moraaliapostel,
pole armunud poisina turd…
Siiski jutt sinust minuni kostev
nagu sõbrale kuulda on kurb

Paljud mehed sind hüüavad: "Kompvek!"
Mina visalt sus inimest näen
Ma ei taha, et valjult kui trompet
saatma elus sind irvitus jääks